100autot proovisõit Audi A8 L 50 TDI Quattroga

Anti Soo proovisõit

Kevadine koolivaheaeg oli lõppemas ning järelkasv tuli Hiiumaalt pagendusest tagasi mandrile tuua. Kuigi mu enda Mersu oli vahepeal töökojast südameoperatsioonilt naasnud, siis kuidagi nagu ei soovinud temaga seda retke ette võtta. Tahaks ju midagi uut ja põnevat katsetada. Midagi sellist, millega oleks kas väga lõbus või siis hoopis meeletult mugav kulgeda.

Esimene mõte oli leida selleks otstarbeks Porsche 911 aga siis meenus, et kogu laste kola tuleks ka ju koju tagasi tarida. Midagi suuremat on ikka vaja! Kuigi Porschega oleks kindlasti lõbus proovida, kuidas see kraam autosse ära mahuks. Üsna viimasel hetkel selgus, et Auto 100 Premium Select’is on olemas viimase põlvkonna Audi A8. Neil on seal üldse väga huvitav valik, aga see konkreetne auto tekitas minus just kõige suuremat huvi, kuna kõigi varasemate mudelitega on eelnevalt õnnestunud sõita.

Disain

Kui esimene generatsioon ehk D2 oli ja on minu arvates veel tänaseni väga ilus auto, siis teise põlvkonna (D3) kujustus pole ajale nii hästi vastu pidanud. Tundub kuidagi tavaline. Kolmas generatsioon sai taaskord ilus, kuid midagi jääks nagu puudu. See luksuslikkuse element välis-ilmes? Viimases mudelis on aga see taas olemas – ta näeb ikkagi suursugune välja. Aga mis on siis minu arvates see vajalik element antud auto juures, mis muudab kõike? Selleks on üks pisikene kroomliist, mis jookseb läbi tagatulede ühest servast teise. Ja see töötab visuaalselt pagana hästi!

No loomulikult on A8 oma küllaltki sirgete joonte ja massiivse kerega üks suur statement. Esiosast moodustab enamikku hiiglaslik iluvõre, mis jätab napilt ruumi vaid esituledele. On see äkki liialt üle pakutud? Minu arvates mitte. Proportsioonide osas on ilmselt Audi selle kes-suudab-teha-kõige-suurema-iluvõre võistluse võitnud, kuid ta vähemalt tundub loomulik, mitte võõrkeha. Ilmselt on asi võre kujus, mistõttu ei paista ta suurustav või totakas.

Mulle väga meeldivad nahkistmete õmblused – need näevad soliidsed välja ning eristuvad selgelt konkurentidest. Ja kui reeglina tundub halli tooni nahk kuidagi kahvatu, siis siin autos see värv kuidagi toimib. A8 trump on alati olnud armatuuri disain, see on nägus ja välja peetud. Mulle meeldib, kuidas puit-dekoratsioon on peenikeste alumiiniumliistudega nahast eraldatud. Jooned on muidugi sirged ning mingisugust veiderdamist pole Audi siin endale lubanud. Kuigi kõik on ilus ja nägus, siis mingil põhjusel tundub ta õige pisut vähem luksuslik, kui teised kaks samast riigist pärit rivaali. Võibolla mu isiklik personaalne subjektiivne hinnang.

Kolm ekraani

Jah, tal on kolm ekraani! Esimene neist asendab analoognäidikuid ning kuvab kogu juhile vajaliku informatsiooni digitaalselt. Saad oma soovi järgi sättida mida ja kuidas seal näha tahad. Kuna D5 generatsiooni hakati tootma juba aastal 2017, siis pole see ekraan üks suur tahvelarvuti, vaid on kenasti armatuuri integreeritud ja tundub loomulik. Kusjuures selle graafika mulle täitsa meeldib – nägusa kujundusega ja hästi loetav.

Kaks ülejäänud ekraani paiknevad keskkonsoolis eri tasanditel. Ülemine neist on kogu multimeediasüsteemi ja sõiduki seadete opereerimiseks. Alumise ülesanded piirduvad valdavalt kliimasüsteemi ja esimeste istmete juhtimisega. Minu esimene mure oli, kas need on ka sõidu ajal kasutatavad? Kuna selle alumise ekraani objektid on staatilised, siis asuvad nad alati samas kohas ja neid ei pea taga otsima. Lisaks on see digitaalne paneel ka puudutusel väga hea tagasisidega, seega kasutusmugavusele ei saanud midagi ette heita.

Ahjaa, ka õhuavade tugevuse reguleerimine käib puutetundlikult armatuuril paiknevate pisikeste ribade kaudu. Ja kui need nii öelda „nulli“ tõmmata, siis laskuvad õhuavad pisut tahapoole ning kattuvad puit-dekooriga. Omamoodi põnev featuur. Tänu läikivatele Piano Black pindadele moodustavad ekraanid armatuuriga visuaalse terviku, kuid sellel kõigel on ka oma pahupool – üks mikrofiiber kalts võiks ikka alati autos sõrmejälgede eemaldamiseks kaasas olla…

Kuidas A8 sõidab?

Loomulikult on ühes luksusautos väga hea heli-isolatsioon ning tänu sellele tuleb müra tuppa väga vähe. Seetõttu ei ole ka pikem teekond väsitav. Paned aga adaptiivse püsikiirusehoidja peale ning märkamatult oled jõudnud sihtkohta. Kuna tegemist on siiski küllaltki vana mudeliga (toodetakse alates 2017), siis reahoidmise abi tundus pisut toores ja liiga järsk. Kuidagi kindlam tundus autot ikka ise tüürida. Kiiruse tunnetus sisuliselt puudub ning väga ei ole vahet palju spidomeeter näitab – sõit on rahulik ja kindel.

Igal endast lugupidaval sellise klassi sõidulik on loomulikult õhkvedrutus – äärmiselt mõnus asi, mis reeglina lihvib kõik teed väga siledaks. Ka A8 vedrustus sai suures plaanis oma tööga suurepäraselt hakkama. Vaid mõnel üksikul väga lopergusel lõigul tundus see pisut rahutu ja rapsiv. Kurvides kaldumine jäi väga tagasihoidlikuks ja vähemalt tundus, et tegelikult saaks neid küllaltki suure hooga neelata ilma ärevust tundmata. Manööverdusvõime on 5.3-meetri pikkuse auto kohta kahtlaselt hea. Isegi liiga hea. Asja lähemalt uurides selgus, et tagumised rattad keeravad ka mõne kraadi võrra kaasa. Nii suurtel masinatel võikski nelikroolimine juba baasvarustuses olla!

Kui algselt kahtlesin, kas see kolme-liitrine V6 diisel on ligi kaks tonni kaaluvale autole piisav, siis reaalsuses oli dünaamika väga hea. Paigaltvõtt on terav ning ka möödasõidud käivad silmapilgselt. Tehase andmed lubavad kiirendusajaks nullist sajani 5.9 sekundit. Mootori häält tuppa ei kuule ning ainus asi, mis reedab diisli põhist toitumist, on tahhomeetri näidik. Kuid mis oli minu jaoks kõige suuremaks üllatuseks? Ligi kaks tonni kaaluv ja püsivat nelikvedu omav auto tarbis 400 kilomeetri läbimiseks keskmiselt vaid pisut üle kuue liitri diiselkütust saja kilomeetri kohta. Hämmastav!

Nagu Alar Karis

Laenuks võetud auto juhtus olema pikema kerega versioon ehk L (LANG). Tänu sellele on loomulikult kohe väliskuju visuaalselt kenam ja jõulisem ning tagumises reas reisijatele on märgatavalt rohkem ruumi. Seda jalaruumi oli käes ikka kohe laialt. Ja üleüldse tundus kogu tagumine rida hulga mõnusam, kui rooli taga olemine. Istekohti on kokku neli, mistõttu ei saa kõrval reisija sulle liiga külje alla pugeda ning tekitab mõnusa eraldatuse. Istmed soojendavad, jahutavad ja teevad loomulikult ka massaaži.

Väga mõnus paik, kus lasta ennast sõidutada. Kandideeri või isegi järgmiseks presidendiks, et saaks sedasi hommikul tööle kulgeda. Paraku õnnestus mul seal küllaltki vähe viibida ning tuli valdavalt rooliratast kruttida. Küll aga sain oma lastele paljastada presidendiks olemise võlusid – seda küll vaid autosõidu osas ja pisut poolikult, sest mul puudus vilkuritega eskort.

Nüüd on igatahes kaks põlvkonda, mis mulle päriselt meeldivad – kõige esimene ja kõige viimane. Mõlemad on ilusad ja nendega on väga mõnus sõita. Järgmisena tuleks ilmselt veel A8 eelkäija veel ära proovida ehk Audi V8. Seega, kui sul juhtub selline eksemplar garaažis olema, siis palun anna märku!

MEELDIS:

• Ekraanide lahendus ning tagasiside
• Tagatuled oma kroomliistuga
• Füüsilised nupud roolil
• Reguleeritava tugevusega massaažifunktsioon
• Vaikne ja kindel sõit maanteel
• Manööverdusvõime

EI MEELDINUD:

• Sõrmejäljed ekraanidel ja armatuuril
• Tagurduskaamera pilt moonutab
• Vedrustus konarlikul ja väga kehval teel

Audi A8 L Quattro 3.0 V6 TDI (210 kW)